VABADUS

Vabadus on suurim väärtus. Iga inimese vabadust piirab vaid teise inimese samasugune vabadus. Vabadus määratleb ühiskonnasisesed piirid – ühiskond, mis taotleb korda vabaduse arvel, ei saavuta kumbagi, vaid kaotab mõlemad. Vabadusega kaasneb vastutus, mis ühtlasi tagab korra.

Olulisemaid vabadusi on vabadus elada. Vaba ühiskond ei tunnista surmanuhtlust.

Iga inimene on vaba oma tõekspidamistes ning nende väljendamises. Sõna- ja teabevabadus peab olema tagatud kõigile. Kedagi ei tohi ahistada tema veendumuste pärast. Vaba ühiskond tunnustab kõigi vähemuste õigust olla erinev.

Inimene on vaba oma elukoha valikul; kellelegi ei tohi teha takistusi kodumaalt lahkumiseks. Samas on igal riigil õigus piirata välismaalaste sisserännet.

Ühiskonda on tõhusam ehitada isikuvabadusele ja isetoimimisele kui keeldudele ja käskudele. Problemaatilise nähtuse keelamine surub selle põranda alla ja soodustab kuritegevust. Nii saab prostitutsiooni, narkomaaniat ja muud taolist vähendada vaid üksikisiku teadlikkuse kasvu, mitte aga riigipoolsete keeldudega.

Isiku vabadusega teda ahistavatest piirangutest kaasnegu eneseteostuse vabadus. Ühiskond peab hoolitsema nende kahe vabaduse liigi tasakaalustatud avardamise eest.

Riigi peamine ülesanne on kindlustada õigussüsteemi kaudu iga ühiskonnaliikme vabaduse säilimine. Inimese vabadust tohib riik piirata vaid selleks, et tagada teiste inimeste vabadus.

Poliitiline ja sotsiaalne vabadus eksisteerib koos majandusliku vabadusega. Majandusliku vabaduse piiramine röövib inimeselt ka osa teisi vabadusi.

Kõikjal, kus riik on kui tahes üllastel eesmärkidel kitsendanud majanduslikku ja poliitilist vabadust, on tulemuseks esialgsest halvem olukord. Vabaduse, eraalgatuse ja omavastutuse rakendamine viib kokkuvõttes parematele tulemustele kui vabaduse piiramine mis tahes eesmärkidel.

JÄRJEPIDEVUS

Eesti rahva ajalugu ulatub aastatuhandete sügavusse. Põlvest põlve kandunud kombed ja tavad on täienedes ja rikastudes kujundanud eesti rahvuse eripära. Stabiilse ja usaldusel põhineva ühiskonna alus on traditsiooniliste väärtuste arvestamine ja austamine. Rahvusliku eripära säilitamine näitab rahvuse kui terviku tugevust.

Kultuur kui järjepidevuse kandja on isetoimiv süsteem – tema sõltumatu arengu piiramine on vastuolus vaba ühiskonna põhimõtetega. Kultuur peegeldab ühiskonna rikkust ja loob aluse ühiskonna kõlbelisusele. Kõlblusnormid kujunevad eetilise kasvatuse kaudu, mis põhineb ühiskonna kõlbelisel ideaalil.

Haridus on kultuuri edasiviija. Haridussüsteemi suunatus üksikisikule annab igale ühiskonnaliikmele võimaluse enesearenduseks oma võimete kohaselt. Mida haritum on indiviid, seda teadlikum ja otsustusvõimelisem on kogu ühiskond.

Raha kultuuri ja hariduse toetamiseks jaotatagu eelkõige sõltumatute fondide ja sihtasutuste kaudu – nii määrab iga ühiskonnaliige ise oma vaimse ja ainelise panuse kultuuri heaks.

Esiisade tavade ja tänapäevase kõrgkultuuri koosmõju tagab ühiskonna harmoonilise arengu, mis on peamine eeldus inimestevahelise usalduse tekkeks. Usaldus – see on turvalise ühiskonna tagatis.

 

HEAOLU

Parim viis heaolu saavutamiseks on turvalisuse ja täieliku majandusliku vabaduse tagamine. See võimaldab igal inimesel oma isiklikku heaolu taotledes suurendada kogu ühiskonna heaolu tervikuna. Koos üksikisiku jõukusega kasvab ka üldine jõukus.

Riigi sekkumine majanduses olgu minimaalne. Riigi peamine ülesanne on võimalikult võrdsete algtingimuste loomine ning seaduslikkuse kindlustamine äritegevuses.

Oma tegevusega peab riik tagama ausa konkurentsi püsimise. See tähendab järeleandmatust mis tahes ringkondade püüdlustele kaitsta end välis- ja sisevõistlejate eest kaitsetollide, subsiidiumite või monopoolse seisundi abil. Need piiravad tarbija ostuvõimet ega sunni ettevõtteid odavalt tootma. Kui siiski mõnel alal osutub ainult ühe ettevõtja olemasolu vältimatuks, on vajalik riiklik kontroll viimase tegevuse üle.

Sissetulekute maksustamise asemel maksustagu riik tarbimist. Igal kodanikul peab olema võimalus saada teada, milleks kasutatakse igast maksust laekuvat raha.

Ettevõtte tulumaksu tuleb sisuliselt diferentseerida ja järk-järgult vähendada. Nii ei karista riik ettevõtlikkust, vaid soodustab tootmist ja investeerimist.

Järk-järgult tuleb kaotada üksikisiku tulumaks kui röövimise seadustatud vorm. Selle asemel, et riik inimestelt võetud raha mitmesugustel kaalutlustel ümber jaotab, olgu igaühel endal vabadus otsustada oma raha kasutamise üle. Riiklike toetusprogrammide asemele astugu eraalgatuslikud heategevad sihtasutused.

Heaks kiidetud Ühenduse RES PUBLICA üldkogul 7. novembril 1993. Tallinnas.